Viljandi avaliku hokielu sünnikuupäevana jääb ilmselt ajalukku 1939. aasta 29. jaanuar. Järgmise päeva Sakala kirjutab toonaste sündmuse kohta järgmist: “Eile keskpäeval toimus spordiühing “Sakala” liuväljal maagümnaasiumi pargis esimene jäähokivõistlus, mis Viljandis kunagi peetud. Kohtasid Viljandi Jalgpalli Klubi ja spordiühing “Sakala” meeskonnad, millised mõlemad moodustati alles nädalapäevad tagasi. Selle mängu tulemuseks kujunes jalgpallimeeste võit 3:0, mis vastab ka täiel määral mängukäigule. Publikut oli esimesele sellesarnasele võistlusele kogunenud üsna rohkesti ja mängu vastu näis valitsevat suur huvi. Kuna hokimängu reeglid laiematele ringkondadele Viljandis on veel võõrad, siis andis maakonna spordiinstruktor Kalam enne võistlust publikule ajakohase selgituse, mida kuulati suure tähelepanuga”.

Juba samal talvel viidi läbi esimesed Viljandimaa meistrivõistlused, mille võitis Tuleviku meeskond Jalgpalliklubi ning Sakala ees. Samasuguseks kujunes paremusjärjestus ka 17. märtsi õhtul elektrivalguses peetud välkturniiril.

Järgmisel talvel registreerusid kõik kolm klubi 1940. aasta Eesti meistrivõistlusteks, ent majanduslikel kaalutlustel otsustas Talispordi Liit lubada turniirile siiski ainult Viljandimaa meistri. Omavahelisest konkurentsist väljus võitjana Sakala meeskond, omandades seeläbi õiguse mängida kaasa Eesti nelja tugevama meeskonna turniiril. Ometi loobus Sakala sellest aust juba järgmisel päeval, kuna rivistuse kolm tugevaimat meest olid hiljutise klubivahetuse pärast võistluskeelu all ning kardeti, et nõrgendatud koosseisus ei suudaks Viljandi oma hokitaset õigest küljest näidata.

See-eest pidas Sakala hokimeeskond mitmeid sõprusmänge, kus võisid kaasa teha ka võistluskeeldu omavad mängijad. Nii kohtuti võõral väljakul näiteks meistrivõistlustel hõbemedalid võitnud Tallinna Kaleviga, kellele kaotati väravahi nõrga esituse tõttu koguni 0:7.

Sama aasta 10. märtsil toimus Viljandis esimene nn “rahvusvaheline” kohtumine, kus mulkide au kaitsnud Sakala esindus suutis pooleldi üllatuslikult alistada tulemusega 3:2 Tartu Kalevi. Nädalapäevad hiljem Tartus uuesti kohtudes said ülikoolilinna litritaltsutajad revanži lõppskooriga 3:0. Need tulemused lubasid oletada, et Sakala hokimeeskond kuulus 1940. aasta talvel Eesti tugevamate hulka.

1940/41 talvel oli iseseisev Eesti Vabariik lakanud eksisteerimast ning nõukogude võimu korraldusel kandsid senised hokimeeskonnad uusi nimesid. Õigemini oli Viljandis endisest kolmest meeskonnast saanud üks – Spartak. Hooaja esimeses sõprusmängus jäi Spartak kodujääl koguni 2:12 alla Tartu Lokomotiivile. See ei takistanud aga viljandlastel üles astumast Eesti NSV meistrivõistlustel.

Viie meeskonna turniiril jäi Mulgimaa esindus loosiga tripsuks ning jõudis kohe nelja parema hulka. Poolfinaalis kohtuti Tartu Dünamoga. Tasavägise mängu järel pidi Spartak tunnistama vastaste 2:1 paremust ja sellega olid meistrivõistlused mulgimaa esinduse jaoks selleks korraks läbi.

Taas prooviti hokimängu 1943. aasta talvel kui viie Eesti meistrivõistlustele registreerinud meeskonna hulgas oli ka Viljandi Sakala. Ajalehe Postimees andmetel tegid viljandlased selle nimel hoolsalt trenni, ent kas käimasoleva sõja ja/või liigsoojade ilmastikuolude tõttu(?) tegelikult mängudeni ei jõutudki.

2006. aastal ilmunud raamat “Jäähoki ABC” pühendab mulkide hokilembusele mitmed read, kirjutades et: “1930-ndate lõpul ja 1940-ndate algul tõusis Tallinna ja Tartu kõrvale arvestatavaks hokikeskuseks Viljandi. Ka järgnenud sõjaaastatel jätkus Viljandis aktiivne hokielu, olles võibolla neil aegadel isegi kõige aktiivsem Eestis”.

1946. aastal võitis Viljandi Spartaki meeskond üheringilise turniirina peetud Eesti NSV meistrivõistlustel nelja klubi konkurentsis hõbemedalid. Aasta hiljem kordas sama saavutust Viljandi Dünamo. 1948. aastal tuli Viljandi Dünamo üheteistkümne klubi konkurentsis neljandale kohale. Samal turniiril võitlesid pääsu eest kohamängudele, - mis toimusid muide erandkorras Tallinnas Lauluväljaku lähistel merejääl!, - ka Viljandi Spartak ja Viljandi Kalev.

Kõik kolm nimetatud Viljandi klubi olid konkurentsis ka järgnenud 1949. aastal, mil Dünamo saavutas üheksa klubi seas neljanda koha, Spartak oli seitsmes ja Kalev kaheksas. Samal aastal võitis Viljandi 2. keskkooli (praegune Valuoja põhikool?) meeskond 32 osavõtja hulgas esikoha vabariigi koolinoorte esivõistlustel.

1950. aasta meistrivõistlustel mängiti kahes liigas. Viljandi Dünamo sai esiliigas viie klubiga konkureerides neljanda koha, teise liiga finaalturniiri otsustavas mängus alistas Viljandi Spartak Jõgeva Kalevi ning tagas seega järgmiseks hooajaks pääsu kõrgemasse seltskonda.

1951. aasta meistrivõistlustel osalesid nii Dünamo kui Spartak, hõivates lõpptabeli seitsmest reast vastavalt viienda ning kuuenda. 1952. aasta Eesti NSV meistrivõistlustel saavutas Viljandi Spartak kaheksa klubi konkurentsis viienda koha. Teise liiga esivõistlustest võttis sel aastal osa koguni 19 meeskonda, kes olid jagatud nelja tsooni. Lõuna-Eesti tsoonis võidutses nii sel kui ka järgmisel hooajal Viljandi Kalev.

1953. aastal jäi Viljandi Spartak Eesti NSV meistrivõistlustel kümne meeskonna hulgas kaheksandaks ning 1954. aastal üheteistkümne seas üheksandaks. 1955. aastal tuli Spartakil 12 klubi konkurentsis tunnistada viimast kohta, mis tähendas ühtlasi langemist teise liigasse. Kaks aastat hiljem (1957) oli Viljandi Spartak kõrgemas seltskonnas tagasi, ent kolmest nelja klubi sisaldavat alagrupist pääsesid finaalturniirile vaid iga alagrupi kaks parimat ning Spartakit nende seas ei olnud. Sealt alates pole ükski Mulgimaa meeskond riigi kõrgeima hokikarika nimel heidelnud.

1962. aastal jagati Eesti meistrivõistlustel osalevad meeskonnad kolme tugevusgruppi ning Viljandi linnameeskond saavutas tugevuselt teises grupis (ehk A-liigas) kaheksa klubi konkurentsis teise koha. 1966. aastal jäi Viljandi Jõud samas seltskonnas kuue meeskonna hulgas viimasele kohale.

Kasutatud allikad:

“Jääpall. Jäähoki: Minevikust tänapäevani” (Eesti Raamat 1977, koostaja Endel Press)

“Viljandimaa spordiloost kuni aastani 1945” (2002, koostaja Tiit Lääne)

“Jäähoki ABC” (2006, koostaja-toimetaja Tiit Lääne)